Nii kaua, kui mäletan, on mind alati tõmmanud vee poole, juba pisikese tüdrukutirtsuna ja nüüdki veel. Meenub ka üks väga valus mälestus lapseeast. Olin vist üheksane, kui vanemad panid mind Elva pioneerilaagrisse. Laager asus kauni Verevi järve ääres, praegu on seal Verevi motell, aga järves saime laagriajal käia vaid mõne korra. Kui laager lõppes ja ma oma suure puukohvriga üle tee elava ristiema juurde pidin minema, mõtlesin, et teen järve ääres peatuse ja vaatan järve ka 10 m kõrguselt vettehüppetornist. Küllap olin ise hooletu ja seisin liialt torni äärel, aga kaks mänguhoos teismelist mind kuidagi vette kukutasid. Ujuda ma ei osanud ja veega kohtumine oli väga valus. Kõike ma ei mäleta, aga poisid oleks nagu vette jõudnud enne mind, igatahes järvest välja nad mind sikutasid. Otsustasin, et ujumine tuleb selgeks õppida ja seda ma järgmisel suvel, see pidi siis olema 1960. a., Pärnu jões sõudeklubi väliujulas toimunud ujumiskursustel ka tegin. Minu esimeseks ujumistreeneriks oli Harald Roosvee, kes hakkas Pärnu Linna Laste- ja Noorte Spordikoolis lastele ujumist õpetama juba 1956. a. Minu esimene ujumistrikoo oli roheline ja mu isa (!) kootud.
Pärnu „Kalevi“ ujula.
1961. a. valmis J. V. Jannseni ja Uus-Sauga tn nurgal Pärnu "Kalevi" 25 m pikkune kolme rajaga siseujula, mis oli Pärnu ujumisspordi arengu seisukohast olulise tähtsusega sündmuseks. See väike ja armas ujula jäi pikkadeks aastateks üheks kandvaks ujumisspordi keskuseks mitte ainult Pärnus, vaid kogu Eestis.
Meie perekond kolis 1960. a. lõpus Ülejõele Nurme tänavale ja uus ujula jäi kodunt võib öelda, et kiviviske kaugusele. Hakkasin ujumistreeningutel käima varsti pärast ujula avamist ja minu treeneriks sai Peeter Saar (1922−1992), kes oli ka ise olnud tuntud ujumissportlane.
Treener Peeter Saar 1980. a.
Pärnu “Kalevi“ ujulas töötas väga vahva seltskond. Meie, lapsed, vahel neid veidike pelgasime (kõigil peale Peeter Saare oli väga vali ja võimukas hääl!), aga samas ka imetlesime. Ujula esimeseks direktoriks oli erakordselt tegus, elurõõmus ja särtsakas Ilka Tomingas, kes on laiemalt tuntud ka rahvatantsurühmade juhina.
Ujula medõdedest on eriti meelde jäänud Hilja Näkk. Tema ajal oli kõva kord majas, ujujate tervisega seonduv alati asjaliku kontrolli all, samuti see, et enne vette minekut end hoolikalt peseksime, et varbavahed terved oleksid ja keegi kedagi koleda seenhaigusega ei nakataks. Hilja hoolitses ka selle eest, et meil kõigil regulaarselt kopsumahtu (selleks oli ujulas olemas muljetavaldav seadeldis, mille küljes olevasse voolikusse tuli kõvasti puhuda) ja muid olulisi näitajaid, sh kaalu ja kasvu mõõdetaks. Ujulasse pääsemiseks tuli ujulatädile, neid oli mitmeid, nimesid kahjuks ei mäleta, ette näidata ujulapilet, milles pidi olema kehtiv märkus tervisekontrolli teostamise kohta.
Meie treenerid. Kõige tähtsamad olid muidugi treenerid. Lisaks Peeter Saarele olid Pärnu ujumiskoolis minu ajal (aastatel 1961−1967) treeneriteks noored, ja meie arvates väga ilusad, treenerid Aino ja Ats Audova (1939−2010), Heino Kübar (....?) ning juba tol ajal lausa legendaarne vanemtreener Roland Tammeorg (1926−2008). Tammeorg oli samal ajal ka Pärnu Koidula koolis matemaatika õpetaja, juhatas puhkpilliorkestrit ja sai kõige sellega silmapaistvalt hästi hakkama. Ta oli erakordne isiksus, hirm ja arm nii õpilastele kui ka kolleegidele. Mingil ajal, vast 1963. aastal, sai ta ka minu treeneriks ja võin teda küll lausa oma teiseks isaks nimetada – olin temaga mitmed aastad vist küll rohkem koos kui isaga – päeval koolis, õhtuti trennis, siis kõik suved mitu kuud ujumislaagrites, lisaks võistlustel jne. Mäletan, et kui koolis matemaatikaga hätta jäin, siis algas mu õhtune treening sellega, et kõigepealt tuli matemaatika asjad selgeks saada ja siis trenn otsa teha, hinnaalandusi ta ei teinud! Mäletan ka seda, et mingil ajal oli mu päevikus matemaatikas lausa rida isegi mitte kahtesid, vaid ühtesid, aga mingil moel tuli tunnistusele lõpuks kokku hinne viis. Roland Tammeoru eeskuju, pühendumine, hoolivus, leidlikkus, nõudlikkus ja sihikindlus on minu elukäiku oluliselt mõjutanud.
Roland Tammeorg ja Ats Audova 1980. a.
Kellega koos siis Pärnu ujumiskoolis alustasime ja hulk aastaid koos veetsime? Kõik nimed vast ei tulegi enam meelde, aga tütarlastest: Raja Dimitrieva, Eve Leppik, Sigrid Hanschmidt, Mare Eestalu, Karin Rattiste, Tiiu Nesler, Anne Tohver, Katrin Tammeorg, Mall Pikson, Katrin Soomägi, Kartin Golovanova, Valentina Terehhova, Krista Paan, Margot Enniko, Niina Ganzen, Marja Toodu, Anne Jürioja, Mirjam Lukka, Lidia Allikivi, Kersti Vaas, Ana Üprus, kes veel? Neist jäid ujumisele truuks ja jätkasid pikki aastaid ujumistreeneritena Eve Leppik (töötab treenerina tänaseni), Anne Tohver ja Margot Enniko.
Eve Leppik, Katrin Soomägi ja Raja Dimitrieva 1964
Katrin Golovanova 1965
Valentina Terehhova (Valja), Krista Paan, Sigrid Hanschmidt ja Heli Reilent.
Taali laagris 1966.
Poistest: Rein Vaher, Priit Nigulas, Vello Üprus, Aarne Kaleviste, Raivo Mätnikov, Toomas Mölder, Olavi Soomägi, Aleksander Russ, Aarne Raap, Aleksander Ganzen, Viktor Langund, Kalle Leppoja, Viktor Kuljov, Aleksander Zahharov, Arkadi Uvarov, Valeri ja Igor Timoškov, Vello Vaimann, Märt Nael, Ott Sool, Jüri Pikson, Tiit Siigur, Tiit Raudnagel, Olev Mäekivi, Jüri Vissak, vennad Filimonenkod.
Aarne Kaleviste. Miskipärast kutsusime teda Kuluks, 1966 Taali laager.
Ott Sool (Soola Ott) ja Olavi Soomägi (Olku) – sõbrad tänaseni.
Jaanipäeval Taali laagris 1966.
Jaanipäev kohe-kohe ... Niina ja Aleksander Ganzen aasta 1966 Taali laager
Raivo Mätnikov 1965
Kuidas me siis tollal trenni tegime? Paljud peavad ujumistreeninguid igavateks, muudkui uju basseini ühest seinast teise ja nii iga päev mitu tundi! Küllap oli ka tüütuid tunde, aga rohkem on meelde jäänud see, et kogu aeg oli huvitav. Treeningud olid vägagi mitmekesised, alustades tihtipeale üllatuslikest soojendusharjutustest, sisaldades nii pikemate otsade ujumist kui ka intervalltreeninguid, enda proovile panekut vee all ujumises (no kolm otsa, st 75 m, pingutasin ikka välja, poisid said neljaga hakkama), mitmesuguseid põnevaid võistlusi trennide ajal, ujumistehnikate lihvimist ja ka pikki jutuajamisi, miks midagi just nii teha tuleb, st ujumisteooria õppetunde. Intervalltreeningute ajal viilida ei saanud, treener seisis kogu aeg kellaga kõrval, pikemate otste puhul (nt – ujuge nüüd 1000 m) mäletan, et viilisin ikka küll. Treeneritel oli basseini all puhkeruum, millest olime legende kuulnud ja teadsime, et kui nad juba sinna lähevad, siis võime mõnda aega rahus oma südametunnistuse järgi toimetada.
Lisaks ujumistreeningutele pöörati suurt tähelepanu üldkehalisele ettevalmistusele, st tuli palju jooksta, võimelda, palli mängida, aga ka vägagi erilist trenni teha. Ujula kõrvale tekkis 1964. a. suur auk ning väljakaevatud pinnasest moodustunud künkaid kasutas Tammeorg vägagi omapäraste treeningute läbiviimiseks. Ei tea kust muretseti meile gaasimaskid ja ülirasked metallplaatidest tallaga saapad (vist vetelpäästjatele ja sukeldujatele mõeldud), mask tuli pähe ja saapad jalga panna ja siis niimoodi nendel pehmetel mullaküngastel üles alla jooksta, no oli ikka raske küll, pilt kippus eest ära kaduma. Meie õnneks läks aga peagi tõsiseks ehitustööks ning 1965. a. avati seal lasteaed, mis tegutseb tänaseni, st on märksa kauem vastu pidanud kui meie armas ujula.
Ujumisvõistlustest. Ujumisvõistlusi toimus meil väga palju, kas just iga nädal, aga mitu korda kuus kindlasti. Basseiniruum oli ju väikene, selle ühes seinas ja otsas asusid pingid, mis võistluste ajal olid alati pealtvaatajatest tulvil. Kes istuma ei mahtunud, sel tuli pinkide taga püsti seista või ukse vahelt piiluda, huvi võistluste vastu oli suur. Minu isa oli pealtvaatajana kohal pea igal võistlusel. Võtsime ise võistlemist väga tõsiselt ja igaüks pingutas parimate tulemuste saamise nimel, samas elasime innukalt ja lärmakalt kaasa igale stardile ja võistlejale.
Stardis on Valentina Terehhova (rada 2), Anne Tohver (rada 3) üks Pärnu tippujujaid. Kohtunike laua taga istuvad Aino Audova ja Roland Tammeorg ruuporiga. 1964.a.
Võistlustele kaasa elamas. Esiplaanil kohtunikuna Mare Eestalu 1964.
Meeles on ka näiteks selline lugu. Ühel võistlusel võitsin 100 m vabaujumises väga napilt tulevast Pärnu ujumiskuulsust ja kauaaegset ujumistreenerit Anne Tohverit (1953–2014). Läksin teda tubli isikliku rekordi eest õnnitlema, aga tema oli kaotuse üle nii kibestunud, et hammustas mu sõrme. Anne tuli vaba- ja teateujumises seitse korda Eesti meistriks ja parandas seitse korda Eesti rekordit.
Pärnu „Kalevi“ ujula nägi vist küll kõiki selle aja Eesti tippujujaid ja me ise saime käia väga paljudel võistlustel kõikides tolle aja Eesti ujulates. Minu esimesed võistlused Pärnust väljapool toimusid Tallinnas Kadrioru väliujulas, see oli vast aastal 1962. Väga vahva oli, mäletan aga siiani selle, minu jaoks tollal suurvõistluse, eelset pabinatunnet. Hiljem käisime seal võistlemas veel mitmeid kordi. Praegu meenutab ujulat veel vaid lastemuuseum Miia-Milla-Manda, mis asub 1937. aastal valminud Kadrioru Lastepargi peapaviljoni hoones, kus paiknesid ka ujula riietusruumid. Lastemuuseumi juures võib näha ka tolleaegse uhket treppi-liumäge, millelt meiegi omal ajal vette sõitsime, lõbu oli laialt.
Kadrioru Lastepargi peapaviljoni hoone, praegune lastemuuseum. Paremal all originaalne trepp-liumägi.
Käisime võistlemas Järvakandis, 1950. a. valminud ainukeses 50 m pikkuses eelsoojendusega väliujulas, kus peeti aastaid ka Eesti NSV meistrivõistlusi. Järvakandi ujulast, võistlustest ja laagritest võiks palju rääkida. Siinkohal ehk üks selline vahva meenutus. Olime Järvakandis laagris, see võis olla 1966. a. ja mis iganes põhjusel (ei mäleta täpselt) sõitsime rongiga Järvakandist Eidaperre. Järvakandi klaasivabriku haru oli eraldi osa põhiraudteest, kirjade järgi likvideeriti see 1969. a. Eredalt on meeles, et rong sõitis nii aeglaselt, et meie vahvad noormehed vahepeal rongi pealt maha hüppasid, põllult karikakraid ja rukkililli korjasid, rongile tagasi jõudsid ja lilled tütarlastele kinkisid. Mu viimased mälestused Järvakandi ujulast ulatuvad kuhugi 1970ndate keskpaika, mil töötasin juba Pärnu KEK-is ja seal toimusid EKE süsteemi suvespartakiaadi ujumisvõistlused. Mul oli kaasas tütar Margrit (Grit), kellest sai hiljem kõva ujuja. Kui võistlesin, olevat väike Grit kaldal valjult karjunud: „Ema, pane! Pane, ema!“ ja kui võidukalt lõpetasin, siis hõiganud: „Hurraaa!“.
Võistlesime ka Tootsi briketivabriku ujulas, Kingissepa (Kuressaare) elektrijaama basseinis, Tallinnas Aia tänaval asunud spordiseltsi Dünamo kahe rajaga ujulas (nüüd asub seal WW Passaaž), Punalipulise Balti Mere Laevastiku Spordiklubi ujulas (see asus kusagil praeguse reisisadama A-terminali esisel platsil), Tartus Emajõe sauna ujulas, väliujulates Elvas ja Tõrvas.
Tõrva kaunist Vanamõisa järvest, ujulast ja tolleaegsest 10m hüppetornist meenus selline lugu. Ilmselt keksisin liialt ja poisid ütlesid, et nemad küll ei usu, et 10 m tornist alla julgen hüpata. Ja et kui seda teen, siis nende poolt tahvel šokolaadi. Uhkus ei lubanud hüppamata jätta. Ronisin üles, pigistasin silmad kinni ja hüppasin. Teadsin küll, et käed ja jalad tuleb hästi keha ligi hoida, aga sadasin vette, käed ja jalad laiali. Väga valus oli, aga mäletan, et suutsin veest välja ronida, naeratus näol. Ükski meie poistest polnud sellega veel hakkama saanud. Šokolaaditahvli sain neilt ka.
Elektrijaama basseini pidulik avamine: veepallimatš uues basseinis [5.1960]
Autoriõiguste staatus teadmata Saaremaa Muuseum
1965. aastal valmis uhke ja moodne Kalevi ujula, mis oli esimene täismõõduline ehk 50-meetriste radadega siseujula Eestis. Lisaks ujumistreeningutele sai seal tegelda ka veepalli ja vettehüpetega. Sellest ajast alates toimusid kõik tähtsamad võistluse ikka seal.
1964. a. (või oli see juba 1963?) sõitsime Pärnu ujujatega esimest korda võistlustele Eestist väljapoole, Riiga. Võistlused toimusid Riia raadiotehase basseinis ja läti noored ujujad käisid mitmel korral Pärnus sõprusvõistlustel. 1965. aastast avardusid võistluspaigad veelgi, käidud sai Leningradis, Moskvas ja vist kusagil veel.
Minu esimene välisreis toimus 1966. a. Soome, mäletamist mööda oli tegemist Eesti spordiühingu „Kalev“ ja Soome töölisspordi ühingu vahelise sõprusvõistlusega. 1965. a. taasavati laevaliiklus Helsingi ja Tallinna vahel ning meiegi sõitsime Helsingisse uhke ja valge unistuste laevaga „Vanemuine“. Ilm oli tormine ja paljudel läks süda pahaks. Treener Tammeorg õpetas – minge välja ja seiske laeva keskosas, seal kõigutab kõige vähem. Pärnust oli sel reisil veel Rein Vaher. Meil oli ikka väga uhke tunne, olime oma koolist esimesed õpilased, kel oli võimalus piiri taha pääseda. Võistlused toimusid kuulsas Helsingi olümpiaujulas. Kõik oli nii uus ja huvitav. Raha vahetati meile 7 rubla, selle eest saime 21 Soome marka. Ostsin endale Anttilast uhke tumesinise õlakoti, millega mitu aastat koolis käisin ja emale valged pitskindad.
Rein Vaher Sindi ujulas delfiini ujumas. Taamal Sindi vabrik 1966 suvi.
Üks võistkonnakaaslane oli tolle aja tippujuja Mati Eliste, imetlesin teda ja lausa jälgisin, kuidas ta ujub, käib ja räägib. Mõtlesin, et on ikka vägev küll selliste kuulsustega koos olla ja võistelda. Võtsin julguse rindu ja küsisin Matilt oma märkimikusse mõnd rida mälestuseks. Ta vaatas mind, võttis märkmiku ja kirjutaski, oh, mul lausa süda hüppas sees. Kui märkmiku tagasi sain, oli selles kirjas: „Mitä sinä möliset. Mati“ Arvan, et ta soovis teha nalja. Pärast reisi palus Koidula kooli raadio meilt intervjuud. Olin väga tagasihoidlik, mäletan, et suutsin esitatud küsimusele vastata vaid ühe sõnaga, aga kas see oli jah või ei, seda ma enam ei mäleta. Rein vist rääkis ikka rohkem.
Suhtlesime trennikaaslastega ka väljapool ujulat, käisime üksteise sünnipäevadel ja tegime muudki. Üheks Roland Tammeoru poolt meile keelatud tegevuseks oli uisutamine, tema arvates pani uisutamine ujujatel n-ö „pöiad kinni“. Aga liuväljal oli nii tore ja romantiline, muusika mängis (Ilusal sinisel Doonaul jt Straussi valsid), liuglesime käest kinni ja unustasime kooli- ja trenniga seonduva. Tammeorg käis vahel liuka aia taga passimas ja aga me siis järgmisel päeval saime …
Ühel mu sünnipäeval juhtus selline lugu. Et me end mõnusamalt tunneksime, läksid mu vanemad mõneks tunniks kodunt ära. Ma ei tea, kust tuli Rein Vaheril selline pöörane mõte, aga kui ema ja isa koju tagasi jõudsid, läks ta neile, morsiklaas käes, imeliku näo, hääle ja kõnnakuga vastu ja ütles isale: „No papa, võta ka pitsike!“. Vanemad olid ikka tõeliselt ehmatanud ja arvasid, et tarvitasimegi alkoholi. Võin siiralt öelda, et me seda ei teinud ja ma ei mäleta, et me üldse millalgi alkoholi proovinud oleksime. Küll mäletan, et mingil ajal sosistati laagris, et mõned poisid käivad kusagil kaugemal salaja suitsu tegemas.
Laagrimälestusi Urumarjalt, Taalist ja Häädemeestelt. Väga eredad mälestused seonduvad suviste, aga ka talviste treeninglaagritega. Esimene Pärnu ujumiskooli suvelaager toimus 1962. a. Urumarja koolis, olime Urumarjal laagris ka järgmisel suvel, siis kolisime Sindi ujula vastas üle jõe asuvasse Taali koolimajja, kus mina laagerdasin kuni 1967. aastani, mil keskkooli lõpetasin. Olime laagris praktiliselt terve suve, juunist kuni kooli alguseni välja. Vahepeal sai vist mõned päevad kodus ka oldud. Ei kujutanud suvesid teisiti ettegi. Laagripäevad algasid Roland Tammeoru pasunahelide, rivistuse ja „Kalevi“ lipu heiskamisega. Laagrielu juurde kuulusid köögitoimkonnad, sh kartulikoorimine, laudade katmine ja koristamine jms. Kolm korda nädalas käisime sohvoosi põllul kõplamas enne lõunat, või heinal, et toidulaud rikkam oleks. Piima saime paar kilomeetrit eemal asuvast laudast ning poisid käisid hommikuti sovhoosi hobusega piima järel (hobune tuli ise vankri ette panna !) Toideti küll väga hästi.
Aleksander Ganzen hobusega laagrisse piima toomas 1966.
Märt Nael ehk Naela Märt, nagu teda kutsusime, köögitoimkonnas kartuleid koorimas 1966.
Urumarja kooli saalis oli olemas klaver. Laagris toimusid pea igal õhtul tantsuõhtud, tantsumuusikat mängis klaveril kõigi tüdrukute suur silmarõõm Arnold Kukk ehk Antsi, nagu teda kutsusime ja kui tema ära väsis, siis, ma ei tea, kust küll sellise julguse võtsin, klimberdasin klaveril ka mina. Ju siis mingi loo moodi asi välja tuli, kui selle järgi tantsiti.
Arnold Kukk ja Heli Reilent 1964.
Urumarjal sel ajal mingit ujula moodi rajatist veel polnudki, ujusime roostiku vahel väheke lahedamas vees ümber saarte. Vool oli kiire, meie aga alles sellised algajad ujujad. Treenerid olid ikka väga julged ja meie väga tragid, mingeid õnnetusi õnneks ei juhtunud. Vabal ajal olime vees oma vabal tahtel – laagri ligidal jões oli (ja on siiani) suur kivi, Kalevipoja Vestitasku kivi ehk Võnnukivi. Rahn on 5 meetrit kõrge, millest 1,5–2 m on vee sees. Kivi ümbermõõt on 22 meetrit. Rahnule ronimine ja sellelt vette hüppamine oli üheks meie meelistegevuseks. Ilm ja vesi oleksid sel ajal nagu kogu aeg soojad olnud.
Seliliujumise start Urumarja spordibaasi väliujulas Kalevipoja Veskikivi taustal 1980.
Kooli kõrval oli pallimänguplats, treenerid mõtlesid lisaks pallimängudele meile ka igasugu muid tegevusi ja võistlusi välja. Igapäevane jooksudistants oli laagrist ca 6 km Pärnu poole asuva kaupluse juurde ja tagasi. Mulle pole jooksmine kunagi eriti istunud, aga see poodi pääsemise idee oli treenerite poolt väga motiveerivalt välja mõeldud.
Urumarja koolimaja põles mingil ajal maha, ma ei mäleta, kas see oli põhjuseks, miks laager Taali koolimajja koliti või toimus põleng hiljem. Taali laager võimaldas laagrisse vastu võtta märksa rohkem lapsi, sel ajal ikka vaid ujujaid. Lisaks koolimaja ruumidele oli kooli taga platsil kohta suurtele sõjaväetelkidele. Telkidesse mahtus neli raudvoodit ja seal elamine oli omamoodi romantika. Eks nendes ujumislaagrites said alguse nii mõnedki ilusad romantilised isiklikud lood. Nii minulgi. Tol ajal hakkasin ka unistama, milline võiks olla mu tulevane abikaasa. Ühte kindlat otsust mäletan siiani – mu tulevane mees peab ilmtingimata ujuda oskama! Arutasime tüdrukutega igasugu asju, ka seda, et meesujujad on väga kena ja köitva figuuriga, nad on laiade õlgadega ja parasjagu musklis lihastega, naisujujad aga kipuvad kuidagi suureks ja liiga tugevaks minema. Üks selline lugu on ka meeles. Olin juba voodis, kui kuulsin kõrval telgist hääli. Meeshääl küsis: „Kas sa armastad mind?“. Tütarlapse hääl vastas: „Ei armasta“. Sellele vastas meeshääl:“ Mina sind kah ei armasta!“.
Ott Sool ehk Soola Ott, nagu teda kutsusime, Taali laagris 1966 suvi.
Hommikune rivistus ja lipu heiskamine Taali laagris 1966.
Ainuüksi Taali laagrist võiks kokku kirjutada terve raamatu. On tõesti imetlusväärne, kui palju põnevaid ja kasulikke tegevusi meie treenerid suutsid välja mõelda. Alustaks sellest, et ujula asus teisel pool jõge ja selleks, et üldse ujumistrenni jõuda, tuli kõigepealt üle jõe ujuda, vahel saime ka paadiga üle. Jõe ääres Sindi vabriku pool oli ka paadilaenutus, kust treenerid endale ja vajadusel ka meile sõudepaate laenutasid.
Sindi ujula. Selleks, et trenni minna, tuli kõigepealt üle jõe ujuda, vahel sai ka paadiga.
Lisaks ujumistrennidele jooksime palju, ümber kooli territooriumi oli selline kindel jooksurada. Võimlesime, tõstsime kangi, mängisime palli, sõudsime jms. Pea iga päev toimusid mingisugused võistlused, nii individuaalsed kui ka meeskonnavõistlused. Võistkondadel olid ka oma nimed: Mustad kassid, Real Madrid, Spartak, midagi oli vist veel. Väga põnev oli selline kombineeritud teatevõistlus: paadiga üle jõe sõudmine, sealt tagasi üle jõe ujumine ja jooksuring peale. Järgmine võistleja siis kõigepealt ujus üle jõe, sõudis tagasi paadiga ja läbis jooksuringi jne. Ma ei kujuta ette, kuidas Roland Tammeorg ja teised treenerid tol ajal selliseid asju korraldasid, aga neil oli meile alati igal võistlusel jagada auhindu, eelkõige šokolaadi, suurematel võistlustel ka üht-teist muud. Treenerid olid nõudlikud, samas hoidsid meid ja hoolitsesid meie eest väga hästi.
Minu jõuharjutused Taali laagris, 1966 vist.
Päris naljakaid asju on ka meelde jäänud. Laagris oli tööl, ei mäletagi enam, kas majandusülemana või öövahina mees, keda miskipärast Munakaks kutsusime. Ta jälgis hoolikalt, et öörahu õigel ajal majas oleks ja kes sellest kinni ei pidanud, sai karmilt karistada. Kui õigesti meeles, siis ühel õhtul ei saanud poisid oma jutte ja naeru lõpetada ning Munakas kamandas kõige valjuhäälsema neist, Tiit Juurika, toast välja, käskis poisil üle jõe ujuda ja seal hüüda: „Juurikas on jutupaunik! Juurikas on jutupaunik!“. Tiidul polnud pääsu, ta läks oma helesinises pidžaamas vette ja ujus üle jõe, aga hõikas hoopis nii: „ Juurikas on jutupaunik! Munakas on mudaaurik!“. Öö oli vaikne ja hääl hästi kosta, naerda saime nii, et pisarad silmis.
Pais oli aga nii põnev koht, et vaatamata keelule hiilisime sinna ka oma vabal ajal ja möllasime nii paisu all kui peal. Paisu all voolava veekardina taga ja kohina taustal oli tore ka veidike romantikat teha. Nii mõnigi unustamatu hetk, mis siiani meeles. Kasutasime paisu ka selleks, et vahel Sindis käia. Selleks oli vaja tõsiselt turnida nii laagri poolses kui ka Sindi vabriku poolses otsas, vaja oli nii kõrgelt alla hüpata kui ka üles ronida, lisaks paisule ka veel vabriku värav ületada.
Sindi vabrik ja paisutagune, kus mitmel aastal ujumistrenni tegime.
Meie poisid Sindi paisul muskleid demonstreerimas, suvi 1966.
Sindi paisu all hullamas, olime ikka ise ka parasjagu hullud. 1966
Kui trennidest ja ühistegevustest, sh näiteks graafikujärgsetest tegemistest köögitoimkonnas või aeg-ajalt toimunud ühistööst sovhoosipõllul aega üle jäi, siis tegime laagris ka igasugu lollusi. Paisu all hullamisest juba rääkisin, aga mängisime ka igasugu mänge, poisid lavastasid aeg-ajalt, võib öelda, et lausa kriminaalseid stseene, seda nii laagri territooriumil kui ka näiteks läheduses asunud raudteesillal. Käisime sõudepaatidega ülesvoolu matkamas, see oli väga vahva. Olime ka suured katsetajad. Üks meie eksperiment seondus nt sellega, et proovisime, kui mitu inimest peab paadis olema, et paat põhja vajuks. See oli põnev – mäletan, et kui paadis oli meid juba 18–20, siis oli veepiir paadi äärega tasa, kui aga üks veel juurde tuli, siis hakkas paat tasapisi veel alla vajuma. Kargasime suure kiirusega paadist välja ja päris põhja see siis ei läinudki. Vee välja saamisega paadist pidime aga hulk vaeva nägema.
Meeles on ka üks väga vahva Aino ja Ats Audova eestvedamisel tehtud jalgrattamatk Pärnust Viljandisse ja tagasi. See võis ehk olla 1964. aastal, olin siis 15 aastane. Olin just vanematelt sünnipäevaks saanud uue jalgratta, sellise uhkete kõverate lenkstangidega, vist oli „Sport“ või „Start“. Ööbimine oli mõeldud telgis, aga leidsime öömaja ka heinaküünides jm. Ühel hilisõhtul, kui jõudsime Tõrva, oli väga vihmane. Meie suureks rõõmuks leidsime järve ääres ühe putka, mille uks oli küll kinni, aga aknast oli võimalik sisse ronida. Tüdrukud saidki öömaja seal, poisid pidid siiski telgi paigaldamisega hakkama saama. Öösel tekkis meie putkas aga tohutu paanika, väike pime ruum oli täis mingeid hüppavaid elukaid. Tüdrukud kiljusid ja püüdsid läbi väikese akna välja ronida. Kui lõpuks aru saime, et poisid olid meile aknast sisse visanud pangetäie konni, siis oli esimene soov küll neile selle nalja eest korralik keretäis anda. Lõpuks vist siiski kõik naersime.
Laagrielu juurde kuulus ka kolhoosipõllul herne- ja ümberkaudsetes aedades õunaraksus käimine. Enamasti saime sellega edukalt hakkama, aga mõnel korral oli ka paksu pahandust.
Fotomeenutusi vabaajategevusest laagris (1).
Fotomeenutusi vabaajategevusest laagris (2). Aleksander Ganzen ja Arkadi Uvarov.
Spidola raadiote duell ... kõik pop muusika sai õhtuti kuulatud.
Suureks sündmuseks oli meile kõigile Aino ja Ats Audova perre tütre Ana sünd. Nägin nii pisikest beebit elus esimest korda. Meil kõigil oli suur õnn ja rõõm, kui meile usaldati kasvõi veidikeseks pisitirtsu lapsevankris sõidutada või lihtsalt niisama ta juures olla. Anast kasvas tubli ujumissportlane.
Talvelaagrid Häädemeestel olid ka väga vahvad. Elasime vanas koolihoones, mille kõrval voolas jõgi, kus meie poisid ka talisupluse mõnu ja valu ära proovisid. Ligiduses olid päris karmide tõusude ja laskumistega luited (meie nimetasime neid muidugi mägedeks), kus siis meie igapäevased suusatrennid toimusid. Lund ja lusti oli palju. Süüa saime hästi ja treenerid ei väsinud ka talvelaagrites meile vahvate võistluste ja muude huvitavate tegevuste korraldamisest.
Meenus üks selline lugu. Suusarajad oli pea olematud, ise tegime neid nii, kuidas parasjagu juhtus. Lasin suuskadega uljalt ühest päris kõrgest Rannametsa luitest alla ja äkki nägin, et otse ees on mingi piire. Pidurdada enam ei jõudnud ja nii ma sinna taha kinni jäingi ja üle piirde näoli lumme lendasin. Paraku oli eelmisel päeval sulatanud ja siis taas külmaks läinud ning pehme lume asemel võttis mu näo vastu kõva lumekoorik. Nägin paar nädalat välja nii, nagu oleks keegi rehaga üle mu näo tõmmanud.
Sindi Veespordimängud. Üheks suursündmuseks, millest ka meil õnnestus osa võtta, olid Sindi Veespordimängud. Sindi rahva seas on jões suplemine ja ujumine olnud populaarsed juba ammustest aegadest. Hea ülevaate annab sellest Sindi Sõnumites nr. 7, 1. juulil 2015. a. ilmunud Este Maidle artikkel „Ujulast ja ujumise traditsioonidest Sindis“ Loost võib lugeda, et juba 1908. a. peeti veespordimängudena esimesed organiseeritud ujumisvõistlused, millest võttis osa 36 meest ja 12 naist. Kavas oli ujumine, aga ka palgiga sõitmine, kaldal toimuv kotisjooks, köievedu, üle lõkke hüppamine ja vägikaikavedu. Ujumise võitjaks tunnistati see, kes ujub enim kordi üle jõe. Naiste ujumise võitja ujus üle jõe kaheksa korda, meeste võitja 13 korda. Samasugused mängud toimusid veel neljal aastal 1909–1912. 1926. a. ehitati Sindi spordiselts „Kalju” poolt vaiehitisena ujumisbassein. 1927. a. toimus taas ka veepidu, mille traditsioon jätkus edaspidigi. 1935. a. eraldas alevivalitsus 500 krooni supelranna ja hüppetorniga basseini ehituseks. 1961. a. peeti Sindis esimesed nõukogudeaegsed veespordimängud.
Ma ei mäleta täpselt, aga arvan, et saime veespordimängudest osa võtta kahel korral, ilmselt siis aastatel 1964 ja 1965. Aga võib olla, et ka vaid korra, pean täpsustama. Igal juhul on meeles, et veespordimängudest võttis osa suur hulk tolleaegseid Eesti tippujujaid. Vaatasime neid alt üles ja unistasime, et ka ise kunagi selliseks saame. Eriti on meelde jäänud pea kahemeetrine Olav Lukin, kes paistis silma nii oma kuju, tulemuste kui ka käitumise poolest. Mäletan, et ühel veespordimängude õhtul toimus Sindi laululaval pidu, kuhu meil vist polnud lubatud minna, aga kuidagi me sinna ikkagi sattusime. Suur Lukin oli niisuguses tantsuhoos, et hüppas puruks lava põrandalaua. Meeles on ka see, et veespordimängude üheks traditsiooniks oli võitjate vette viskamine. Ma ilmselt võitsin mingil distantsil, või oligi see teateujumise võit, millest allpool räägin. Mäletan, et olin just ümber riietunud, spordidressid selga saanud ja ka paksu hommikumantli peale tõmmanud, kui mind kinni krabati ja kõige täiega vette lennutati. Kaldal olijatel oli palju nalja, mul oli aga tükk tegemist, et selle märja ja raske riidekoormaga veest välja saada.
Meelde on jäänud ka selline lugu. Olin teateujumise viimases vahetuses ning rajale oli läinud eelviimane ujuja. Ilm oli jahe ning otsustasin, et võtan dressid seljast viimasel hetkel. Kui seda tegema hakkasin, avastasin, et mul ujumistrikood seljas polegi. Appikene! Ma pole vist eales nii kiire olnud – lidusin mäest üles riietusruumi, loopisin dressid ei tea kuhu, sain ülikiirelt trikoo selga ja kihutasin mäest alla. Jõudsin hüppepakule just sel hetkel, kui eelmine ujuja lõpetuseks käe vastu pöördeseina pani. Mul oli tunne, et vees lausa lendasin edasi, selline vurts oli sees. Võitsime ja kui lõpetasin, tuli pealtvaatajatelt tormiline alplaus.
Mis sai edasi? 1967. a. lõpetasin keskkooli, lõpuaktus ka -pidu jäid pidamata, sest olin sel ajal mingitel olulistel võistlustel. Mu armas treener Roland Tammeorg pakkus edasiseks välja kaks varianti: kas jääda Pärnusse ujumistreeneriks või minna Tallinna Pedagoogilisse instituuti kehakultuuri ja sporti õppima. Mõlemal juhul nägi treener, et ujumisspordiga peaksin ikka ka ise kindlasti jätkama. Mäletan, et suvel isegi tegutsesin mõnda aega väikeste tüdrukute ujuma õpetamisega, väga tore oli. Siis aga läks nii, et otsustasin edasi õppima minna, aga mitte kehakultuuri, vaid raamatukogundust ja bibliograafiat. Tammeorg oli üpris pettunud. Aga ujumistreeningutega jätkasin küll. Minu treeneriks sai Uno Tõnnus (1925–2006) ning treeningrühma kuulusid sellised tuntud ujujad nagu Rein Haljand, Tõnu Meijel, Kristjan Vainomäe jt. Tüdrukutest on trennikaaslasena meeles vaid Linda Lepp.
Meid kutsuti nn eksperimentaalrühmaks, kelle peal treener katsetas suurtele koormustele põhinevat treeningmetoodikat. Kui Pärnus ujusime treeningutel ehk maksimaalselt nii 5000 m, siis nüüd tuli päevas läbi ujuda 12–15 km, mis jagunes kolme treeningkorra peale. Alustasime hommikul kell kuus, siis läksin kooli. Pärast õppetööd oli taas treening ja päris õhtul veel üks kord. Elasin Hiiul, sõit koju ja linna tagasi võttis omajagu aega, seepärast polnud tihtipeale võimalik pärast lõunast treeningut kodus puhata. Istusin raamatukogus või sõprade juures, mäletan, et olin tihtipeale ikka väga väsinud. Pidevalt oli suus kloorivee maitse ning liigesed ja lihased kippusid valutama. Meie eest küll hoolitseti hästi, oli regulaarne tervisekontroll, massaažid jm. Pidasin vastu aasta, siis sai jaks otsa.
Kuna spordipisik oli ikka sees, siis katsetasin igasugu põnevate asjadega – mõnda aega tegin meremitmevõistlust, mis koosnes 400 m ujumisest, 1500 m krossist, 10 lasku lamades laskmisest, sõudmisest ja purjetamisest. Seejärel käisin päris mitu aastat allveespordi treeningutel ja laagrites. Mingeid suuri sihte polnud, lihtsalt väga põnev aeg oli. Tutvusin sel ajal ka oma tulevase abikaasaga ja täitus üks mu unistusi (mees peab ujuda oskama!). Lembit Tooman oli tolle aja allveespordi üks tippudest, ta tuli 1969. a. NL meistriks allveesukeldumises ja püstitas ka maailma tipptulemuse (maailmarekordeid sel ajal ei fikseeritud).
1980. aasta suvel toimus Urumarja spordilaagris endiste ujujate kokkutulek. Meid oli kohal päris palju ja meie tublid treenerid Roland Tammeorg, Aino Audova, Ats Audova, Peeter Saar ja Ülo Saar korraldasid meile, nii nagu omal ajalgi, väga põnevaid võistlusi.
Laagrilipu heiskamine: Viktor Kuljov, lippu heiskab Rünno Olesk, Rein Vaher ja Olavi Soomägi
Ujumisvõistlustele kaasa elamas.
Ujumisvõistlused. Paremalt vasakule treenerid: Peeter Saar, Ats Audova, Ülo Saar ja Roland Tammeorg.
Algamas on pallilahing: Rein Vaher, Jüri Pikson, Aleksander Ganzen, Malle Sgirka ja Anne Tohver.
Aino Audova, Eve Suits ja Eve Leppik.
Pingil istuvad (paremalt) Anne Tohver, Eve Suits, Mall Pikson, Eve Leppik ja Roman Hanschmidt. Murul istub Raja Dimitrieva.
Istuvad: Kalle Leppoja, Viktor Kuljov, A. Zahharov, Aarne Kaleviste ja Toomas Mölder, seisab ???
Heli Tooman (Reilent), Mall Pikson, Jüri Pikson, Viktor Kuljov ja Olavi Soomägi.
Anne Jürioja, Marja Toodu, Kaarin Rattiste.
Sigrid Hanschmidt ja Vello Üprus.
Eve Leppik ja Heli Tooman (Reilent).
Rein Vaher, Heli Reilent, Eve Suits, Eve Leppik ja Katrin Viikholm (Tammeorg) august 1980.
31. august 2017 Aino Audova, Heli Tooman, Marika Tikkerbär, Eve Leppik
aasta 2019 ja 1966
 |
| Urumarja 1980 ja 2019 |
27. juuni 2019
samas kohas 53 aastat hiljem
Kõik täiendused on teretulnud, andke aga endast märku :)
Sindi ujula 5. august 2019 ... hakkab juba looma :)
